V - Bolonia

T, 12 okt, 2021 (Reisi 5. päev).

Hommikusöök hotellis.. teenindajad on kuidagi pahuramad kui õhtused. Rootsi laud on kaetud, valik rikkalik, kohv väga hea.

Hommikul ei ole ranna-puhkuse vibe kuhugi kadunud - vastupidi, tekib tahtmine randa minna ja lasta päikesel, merel, liival enda töö teha :) ei mingit märki suurlinnakärast, kõrghoonetest, kiirustavatest inimestest. Hotell ise meenutab olemuselt Liwa Oasis'e puhkemaja. Liiv ja palmid..

Liikuma saame üsna hilja, veidi enne keskpäeva; no on ka kolm tempokat päeva selja taga, nii et üks hilisem hommik ja rahulikum päev kulub igati marjaks :-) Luusime esmalt veidi öömajaümbruses ringi, kuid õige pea seame sammud Bolonia ranna suunas (huvitav, et nii sarnane nimi, Bolonia siin Atlandi ääres ja Bologna Itaalias). Siinne ümbruskond on puhkusele orienteeritud - üks hotell ajab teist taga, golfiväljakud, kuurortid, lohesurfialad, rannakohvikud.. ole ainult mees ja puhka :)

Püüame alguses mööda rannaserva Boloniani jõuda (mööda väiksemaid käänulisi teid peaks ca 10km olema sõita), kuid läbipääs on rannikult suletud (linnulennult oleme vähem kui kilomeetri kaugusel, teiselpool mäge (Punta Camarinal) ja siit saaks mööda jalgrada ilusti kohale.. üsna läbitav autotee läheb samuti, kuid on väravaga suletud - täiesti arusaadav, sest turistide hulka arvestades oleks siin vastasel korral lihtsalt koguaeg meeletu liikulus). Niisiis tuleb teha pooletunnine autosõit ümber mägede, vana hea N-340 kaudu.

Siinkandis üks vahva vaade, mis sai üles pildistatud nii 2005 kui 2013 aastal. Paras hetk jälle auto kinni pidada ja üle kaheksa aasta samast kohast ülesvõte teha. Vana kahe aknaga, lagunenud katusega farmihoone on igatahes alles ja seisab sama koha peal nagu kalju. Küllap on mõni puu siiski paarkümmend sentimeetrit kasvanud ja nii mõnigi elektriliin jälle juurde veetud (siin on pikad kilomeetrid tuuleparke, nii kaugele kui silm ulatub. Megasuured tuulikud teevad ikka müra küll, kuigi asun nendest mitmesaja meetri kaugusel). Küll oleks kena, kui õnnestuks samas kohas taas pildistada aastatel 2029, 2037, 2045, 2053, 2061, 2069, 2077 ..

Maastik on siin Ibeeria edelatipus natukene laugem ja mitte nii järskude mägedega, kui Sierra Nevada ümbruses ja üldse Andaluusia lõunaservas. Iga võimalik maalapike on üles haritud põllumaa, puuviljaaed või karjamaa - ja väikesed maalilised teed looklevad omasoodu nende kaunite maastike vahel.. Bolonia rand väga kergelt ligipääsetav ei ole - pikki kilomeetreid tõuse ja langusi, ehk siis paarkümmend minutit kannatlikku meelt on vaja, et kohale jõuda. Üsna üksildane ja looduskaunis paik (kui mõned rannakohvikud ja surfarid välja arvata).

Ja kohal! Bolonia on sama vinge kui ta alati on olnud - võimas, avar, vaba.. värske energia, mis täidab sind pealaest jalatallani. Tuul puhub ookeanile kohaselt ja keerutab liiva üles, hiljem krõbiseb see hamba alla ja on igas seljakotisahtlis. Astume autost välja nagu oleksime jõudnud tõotatud maale - ja hingame rikast ookeaniõhku, oo, oo, uskumatu. Hispaanias. Jälle.

Ranna põhjaosas olev düün on alles (ja tõmbab inimesi magnetina ligi :-)), samuti metsad selle kõrval - düüni tipp (~30m) on veidi kõrgemal, kui kõrvalasuva metsatuka puuladvad. Väga hea tahtmise korral saab varbaotsaga puulatvu sahistada :-) (reaalsus on siiski see, et vajud mööda järsku serva alla :P).

Vaated on avarad ja võimsad, düünil kõõludes klopib liiva-tuulesegu sind piisavalt, et hiljem end jalutuskäigust meeldivalt väsinuna tunda. Päike on oktoobris ka veel päris terav, keeran targu salli ümber kaela :-)

Rahvast on liikvel omajagu, sellist karbikilu tunnet siiski ei teki. Jalutuskäik parklast düüni tippu ja tagasi võtab tund ja kolmveerand, sellisel parajal laisal sammul. Täna ongi selline puhkus-jalutus-loodus päevakava :-) randa jõudsime alles kella kahe paiku ja väga sujuvalt juba õhtupoolik paistab.

Sahistame jalgu liivas ja solberdame ookeanivees .. ääretult meeldiv, üks selline mere-ääres päev, ja paras vahepala, et järgmisteks intensiivseteks reisipäevadeks valmis olla. Ilm on selline paras 23-24 kraadi (kampsunid seljakotis kaasas, tõsi jutt).

Siit on meil peamiselt kaks varianti Granada poole tagasi liikuda - kas mööda rannikut (Gibraltar, Marbella), või läbi Sevilla. Valime viimase - ikka ja jälle tuleb Sevilla't külastada, kui selleks võimalus on - ja asume rahulikul tempol teele. Öömajaks valime kodumajutuse seekord - vahelduse mõttes (bookingu reiting 9.0, vau). Ca kaks tundi on sõita, naudime vaateid ja püüame Sevillast läbi sõites kohalikust elu-olust aimu saada.

Öömaja asub linnast lõunas/edelas, Palomares del Rio servas, põldude ja istanduste keskel (võibolla nagu Laagris, Tln suhtes). Kohale jõuame kl 18-19 paiku, veel üsna valgel ajal, puha väsinud ja näljased. Perenaine ei teagi, et me tuleme - mismõttes? :P Võtab meid siiski vastu, ootame ca tund aega, kuni ta ruumid ette valmistab.

Hmm, no ei jõua selle ajaga tuba korda.. aga me luusime aias ringi senikaua :-) Taimedel on ikka lopsakust siin soojas kliimas! Kui vihma ka veel heldelt jagataks, siis oleks puha dzungel igal pool.. Kõrrelised on nagu hundinuiad ja väikesed põõsakesed on nagu suured puud :P Väike basseinisilm kuulub ka siin majakese juurde, ja kindlasti on see äge lisa, millega turiste kohale meelitada - vesi on sedakorda kahjuks nii sogane, et mitte kuidagi ei kisu sisse astuma.. Igatahes saame asjad tuppa lõpuks ja liigume linna poole, et midagi süüa leida ja auto tankida. Pimedas oleme tagasi ja asume varakult puhkama.. varitseme siin linnaservas nagu kassid :-) et homme varakult linna hiiri püüdma minna.

Päeva läbisõit ~200km