X - Midagi kokkuvõtteks ka?
19 okt. hommikul vara on Viinist start Tallinna suunas. Lennujaamarutiin on üsna sama, mis tulles. Turvaväravad on lahti 24/7, nii et kui sul on pardakaart olemas ja ei soovi inimsummas rüseleda, siis keegi ei keela kell 2.30 öösel turvakontrolli läbida. Kella neljast algab suurem kogunemine, esimene lend läheb kl 5.45 Küprosele.
Tax-free tsoonis leiame endale midagi hamba alla ja ostame veel paar nipsasjakest-suveniiri. Näeme ka kõigi aegade võileivahinnarekordit - 12.90 (üksainus võileib). Kuid kui sul on taskus 13 euri ja kõht on ülitühi, mis sa siis teed? Kuid lend Tallinna on vaid kaks tundi ja võtame hommikul siinsest lennujaama R-kioskist neli pirukat ja kaks kohvi, arve on 9.50. Hmm, oot-oot, hmm.
Täiesti suurepärane ilm on täna Tallinnas - päikesepaiste, üsna tuulevaikne ja viis kraadi sooja. Lennuk maandus sujuvalt, maale saime probleemideta. Koroonapassi keegi ei küsinud, dokumente keegi ei kontrollinud. Põhimõtteliselt saime pardakaardiga Austriast Eestisse, ID-kaarti vaja ei läinud. Tallinna lennujaam on mõnus väike, lennuk maandus ja vähem kui minutiga oli juba pargitud. Püüa sa seda Viinis või Alicantes teha.
Niisiis, mida kokkuvõtteks .. No mõtteid ja muljeid ikka on. Esimene asi - et kas ikka saab Covid-ajastul reisida? Saab küll. 2m distants on muidugi nali - sellist nõuet ei ole mõtet isegi proovida täita, ei lennujaamas, ei tänaval, ei kaubanduses. Maskid põhimõtteliselt töötasid, Hispaanias väga rangelt ja kõigi poolt aktsepteerituna. Desinfitseerimisele pöörati vahel hullumeelselt tähelepanu - nt hotelli õhtusöögilauas oli nõue, et iga leti juures desinfitseerid käed, not põhimõtteliselt siis iga ühe minuti tagant. Muidugi ei järgitud seda nõuet, ja inimene, kes selle eest vastutas (põhimõtteliselt siis jälgis, et inimesed käsi desinfitseeriksid), vahel lihtsalt jooksis desovahendiga mööda saali ringi ja plätserdas ainet inimestele kätele. Nii et saab lolliks ka minna, sellise tegevusega.
Hispaania oli natukene piiranguid leevendanud oktoobri alguses, nii et rahvarohked tänavad ja tunglemine vaatamisväärsuste lähedal võib ehk veidi selle arvelt tulla - inimesed tahavad suhelda, rääkida, sotsiaalsed olla. Võimalust ilma maskita söögilauas olla kasutati niipalju kui võimalik - hommikusöögid, lõunad ja õhtusöögid venisid tundidepikkusteks jutuajamisteks ja koosolemisteks. Vaktsiinivastaste ja maskivastaste proteste kusagil näha ei olnud, pigem kehtis selline mõnus vahemere-vibe - teeme enda igapäevatoimetused ära, ja need maskid siis näo ees kannatame selle nimel ära, et liikumisvabadus jälle olemas on.
Rendiautost eraldi peatükki ei hakka kirjutama, liiga kehv masin selleks. Ta teatud määral oli sarnane 2019a sõidetud Fiat Tipo'ga (rool ja dashboard täpselt sama), aga.. noh, see olematu mootor ja 5k käigukast.. nope.
Muus osas oli kõik enam-vähem sama, nagu alati. Kui oskad öelda tere hommikust ja aitäh hispaania keeles, siis edasi laabub juba kõik. Elutempo on Andaluusias selline rahulik (chill, ladna?), kuhugi kiiret ei ole, elunautimiseks on alati aega. Muidugi oli tagasitulles lennujaamas aega mõelda kõigi reisimuljete üle, ja et miks inimesed üldse reisivad? Kohati on need põhjused ju ratsionaalselt põhjendamatud - me lihtsalt tahame reisida. Hendrik Relve arvas selle kohta, et inimene vajab aeg-ajalt teatud vaimselt resetti - et enda igapäevase eluga paremini hakkama saada ja peale reisi osata paremini sihte seada. Sellist võrdlusmomenti on ju alati - et kuidas meil kodus ja kuidas teil seal kaugel, kuhu meil nüüd oli võimalus mõneks ajaks külla tulla. Ja ju see reisimine on kõikidel inimestel teatud määral veres ka.
Et kuidas siis reis oli? Ikka väga, väga tore :-) Hispaania kohtles meid endiselt hästi ja oli äärmiselt külalislahke nii enda imekauni looduse, rikkaliku kultuuri ja ajaloo, sõbralike inimeste, heade toitude ja superlux kohviga. Muchas gracias, España - ja küllap näeme varsti jälle :-)
..
Viited eelmistele reisiblogidele:
• UAE 2013
Comments
Post a Comment