IV - Córdoba
(Reisi 4. päev).
Äratuskell heliseb kell seitse, hommikust uimerdamist on palju, nii et sööma jõuame alles kell 8.45. (E-piletid Mezquitasse on juba olemas, nii seame sammud täna sinnapoole). Hommikusöögiks on sama klassikaline singi-juustu võileib, mida eilegi saime - vahel oliiviõli ja tomatikastet. Kohv on super hea jälle - väga kange ja aromaatne. Siin on hommikul soojem, 15c ringis - täiesti nauditav Eesti suvehommik.
Öömajaga võis rahule jääda - dushisegisti veidi logises, muus osas täiesti ok (Hotell "Don Gonzalo" - Montilla'st veidi lõunas, N-331 maantee ääres. Väikesed, tihti perekonnaärina toimivad hotellid on väga autentsed, lihtsat - sind koheldakse siin asjalikult, konkreetselt kiirelt.. üleliigset ja mittevajalikku bling-blingi ei ole).Niisiis võtame päris rahulikult hommikul ja kusagil kella kümne paiku hakkame liikuma, Córdoba on ca poole tunni kaugusel.
Mezquita lausa ägab rahvahulga all - saba lookleb pikalt sissepääsu juurest. Liigume samas suht kiirelt, nii et õige pea oleme hoones sees. Efekt on sama, mis Alhambras - kokku on aetud kogu maakera inimesed :-) pilte ja videosid tehakse hullult palju. Aeg-ajalt tuletakse kõlaritest meelde, et pühakojas ollakse vaikselt.. ei tule kõne allagi, kui ruumis on tuhandeid inimesi korraga ja kõik soovivad omavahel muljeid vahetada.
Pilti on pmt võimatu teha ilma inimesteta ja trügimiseta - vaid mõnes üksikus hämaras nurgas tekib hetkeks võimalus, kus inimesi on kaadris pigem vähe.
Vaatame ja ahhetame teistega koos - Mezquita ajalugu ja arhitektuur on lihtsalt nii muljetavaldavad - ja õige pea suundume väikesele jalutuskäigule Cordoba linna.
On esmaspäev, ootasime sellist pigem mõõdukat sagimist, kuid siiski on käimas päris vilgas tegevus igalpool. Äripäeva vibe' on tunda, mööda sõidavad motorollerid pintsaklipslastega (lips üle õla lehvimas, nutitelefon käes??) ja tänavanurgal teevad tööd kohaliku mobiiliäri agendid, püüdes möödujatele teenuseid müüa.
Kõik tundub laias laastus toimivat, inimesed tegutsevad, seda kõike sellises mõnusas vahemerevõtmes.. liiga kiire kellelgi ei paista olevat, samas inimesed on sellised hästi energilised. Mõnesse poodi kiikame ka sisse, brändipoodides on kaup nagu meilgi, väiksemates ärides on valik huvitavam. Riided on hästi ilusate mustrite ja värvidega. Mezquita mõju käib muidugi üle terve Córdoba linna, samuti nagu Alhambra mõjutab tugevalt kogu Granada atmosfääri.
Tänavamuusikuid on palju näha. Mezquita lähedal on lausa terve bänd esinemas, see sobib nii hästi tänavamelusse, inimesed rõõmsalt peatuvad ja laulavad kaasa, plaksutavad ja tühjendavad enda münditaskud meeleldi moosekandi kübarasse. Paar tänavat eemal mängib üks poiss viiulit. Ta tõmbab alles esimest nooti ja ei ole veel poognat soojakski saanud, kui juba kogunevad ininesed, hüüavad "bravo!" ja kõlistavad münte.
Paar kvartalit edasi bussipeatuses mängib üks naine klaverit. Tänav meenutab nt Tallinnas Gonsiori tänavat. Sealsamas on kohviku välilauad, inimesed kes bussi ootavad, tohutu liiklusmöll ja müra. Proovin ka sulanduda, võtan tassi kohvi ja tüki kooki - mõlemad on superhead! Neljas tänavamuusik improviseerib löökpillidega Mezquita juures sillal. Kausid, ämbrid, topsid, pütid - mida kõike ei saa trummipulkadega taguda! Boomboxist tuleb muusikat, rütme mängitakse juurde.
Meil on auto üsna linnaserva pargitud, nii et saame parasjagu kõndida päeva jooksul. Tagasi kesklinnas auto poole kõndides on väga huvitav igapäevaelu vaadelda. Rõdudel on valvsad mutikesed, kes sind kullipilgul jälgivad (pooltel suitsud ees), omavahel suhtlevad nad kähedahäälselt ja zestikuleerides. Väga tihti on lihtsalt laud ja neli tooli tee ääres, inimesed joovad õlut ja ajavad juttu (et end kuuldavaks teha, tuleb naabrist lärmakam olla).
Lõunamaine lohakus-räpakus on ikka siin ka teema, tänavaäärsed on kohati üsna prügi täis, samas koristustoimkonnad tegutsevad kogu aeg.. Gaasiauto liigub signaalitades aeglaselt mööda tänavat - juht kargab aeg-ajalt autost välja ja karjub: gaaaaas, gaaaaas! Ikka päris valju häälega. Väga suur rist täna seinale - poed on avatud! Lidl on esimene supermarket, kuhu sisse astume - hinnad suht soodsad. Kütusehind on sama mis Eestis - diisel 1.30, bens 1.50.
Ilmaga on täna niiviisi, et oleme Sevilla kuumalaine servas. Sooja on ca 27-28 kraadi, vaat et kraad palavavõitugi, seljakotiga mööda kuumast huugavat vanalinna tundide kaupa rännata. Hilisel pealelõunal istume rõõmsalt autosse, seljataga järjekordse linna virr-varr-melu ja plaan on siit liikuda ookeani äärde, et paar päeva rahulikumalt võtta ja lasta lainel kõrva paitada. Sõit Córdobast rannikuni on päris paras, ca 300km, 3-4h pidevalt roolis. Piisavalt pikk aeg, et mööduvaid vaateid nautida ja seniste muljete üle mõtiskleda. Sõidad, vaatled - film jookseb, mälestused talletuvad ja tulevad samuti tagumistest ajusoppidest meelde. Piirkond on peamiselt põllumajanduse all, pikad rivid puid ja suured alad viljapõlde. Hilissuviselt kõrbenud ja kolletanud paistab kõik.
Napilt enne päikesetõusu oleme ookeani ääres. Tuul on päris tugev, võtan kaamera kotist ja tuul puhub selle vähem kui minutiga julmalt liiva täis. Loojang on ilus, merekohin paitab kõrva, tuul on vaata et jahe! 22c sooja ca.
Rannas on jalutajaid ja loojangunautijaid veel.. no hõredalt seekord :-) kui päike on silmapiiri taha vajunud, on veel 50km minna, hotellini. Mere ääres on vibe hoopis teine, väga beach/surf/leisure on kõik. Pimedas jõuame kohale (päris ookeani ääres, hotell Pozo del Duque), rahvas on tänaval õhtustamas ja juttu ajamas.
Maitseme täna õhturoogasid ka, pasta bolognese on täpselt nagu kodus tehtud; mitmeid tundmatuid roogasid on ka, maitsed väga huvitavad, toidu kvaliteet hea. Teenindaja on super, räägib ingl k ja seletab meile kannatlikult toitude eripärasid ja tassib meile ooteks küpsiseid ja oliive ette, et me nälgima ei peaks, pearoogasid oodates :-) Õhtusöögimelu restoranis on kärarikas nagu siinkandis kombeks - inimestele meeldib palju õlut ja veini juua ja naerda nii, et kaugele kosta on. Kõrvallauas peetakse kellegi sünnipäeva, laulame ka sünnipäevalapsele.. Vahepeal teenindaja küsib muidugi meilt ka, et kaugelt? No me vastu, et Eestist.. Senorita selle peale, oo, Eestist, mul on seal üks sõber, ta nimi on Priit. Meie siis muidugi, et jutt jummala õige, Priit on Eesti nimi küll :-) Novot, nii et tund või kaks möödub täna veel õhtusöögiga maiustates, niigi ulmepikk päev saab lõpu alles peale keskööd .. Kõhud täis, magama saame õige hilisel tunnil..
Päeva läbisõit ~380km.
Comments
Post a Comment